Naiste püha Pudrurituaal

Väidetavalt on Eestis naiste pudrurituaali tehtud rohkem, kui 700 aastat tagasi, ehk enne kristliku aja algust. Mida enam korratakse täpselt sama riituse skeemi, seda väekam on vägi. Kuid ka rituaal on ajas muutuv, seega rituaali olemus ja energia kandub edasi siis ,kui vähemalt 70 % sellest jäetakse samaks ja ülejäänud on kohandatav.

Mina käisin esimesel pudrurituaalil Vigala Sassi juures 2004 aastal, kui seda viisid läbi Õie Sarv, Kauksi Ülle ja Elo Liiv. Eripäraks oli see, et kõik loitsulaulud olid enamasti setokeelsed või lõuna-eesti olemusega. Siis sai ka palju uuritud ja aru saadud, miks midagi tehakse, kust tuleb pärandina mingi tegu või olemus. Ja nii nagu vanasti –ikka omal kogukonnal oli oma Hiis või pühapaik, oma rituaali eestvedaja ja omad inimesed. Sest mis kasu on pühast paigast, kui inimesed seal enam ei käi ja rituaale ei tee, hingedega ei suhtle või mõnel puhul ei teagi, et Hiide niisama minna ei või-see võib võtta sinu hinge. Püha paiga vägi kaob ka siis, kui seal ei tehta sihipäraseid tegevusi, või kui juhuslikud uudistajad maad tallavad.

Naiste Pudrutegu on ainult naiste tegu. Sest naised on elu edasiandjad, just naised kellel on sündinud tütred, seetõttu on tütardega emade vägi nö. suurem.

Minu esimene pudrutegu oli aastal 2005, sügisel, Leesoja naiste pudruplatsil ja on senini seal kestnud igal aastal neli korda, ikka peale Pööripäeva rituaali järgmisel hommikul . Kui ma alustasin, oli mul 2 poega ja Vigala Sass ütles, ikka,et, sa ei saa seda teha, kuna oled veel tüdruk. (tütre sünd annab naise staatuse). 2006 aasta detsembris sündis Lee ja tundsin kohe, kuidas mingi teistlaadne vägi mind kannab. Lee on teinud kaasa peaaegu kõik pudrurituaalid.

Naiste pudru tegu algab hommikul, meil kell 10.00 ja kestab 3-4 tundi. Pudru peab olema valmis enne päikese loojumist. Enne rituaali annavad naised teda, kes kust Eesti otsast tuleb, mida kaasa võtab (tühja käega ei tulda, kes muna, kes liha, kes naiste punast jooki). Kõik panevad selga oma -kandi rahvariided, abielunaised ette põlled, ka need kes titeootel (põll kaitseb tuleva lapse hinge), pähe rätikud, väeehted, naise oma nuga vööle. Naine kes omab oma nuga on vaba, ta otsustab ise, kõike, seega ka seda, kellele läheb mehele või millal sünnivad lapsed. Naise nuga asub paremal pool ja tähendab elu väge. Igal naisel on oma pudrukauss(ikka enamasti savist- oleme neid siin korduvalt teinud), korvid. Ja meelitamis-ohvrilindid ilmaemmedele. Rituaali platsil on sümboolselt 11 Ilmaema, igaüks oma õiges ilmakaares: Taara-idas, Tuleema-kirdes, Tuuleema-põhjas, Veteema-loodes, Metsaema-loodes, Viljaema-läänes, , Maaema-lõunas, Karjaema-edelas, Esiemad-idas, siis veel Hiieplatsi Leeema ja Hiieplatsi Kuusemamma.

Kõigepealt asuvad naised oma kompsudega rivvi. Kõige ette kõige enam tütreid sünnitanud naine. Siis järgmine (nüüd ka vanuse järgi, 4 tütart ja 54 aastane, 4 tütart ja 52 aaastane naine). Seejärel tulevad poegade emad ja kõige lõpuks lapsed vanuse järgi. See on püha ring. Aga mis on ringi mõte-väe jagamine, ringil ei ole algust ega lõppu, see keerleb, ring ei seisa, samuti ka meie kogu pudruteo ajal kõnnime, tantsime, laulame, kogu aeg on liikumine. Liikumine on elu, vaid nii tuleb pudru sisse vägi. Siis jagatakse tegevused-kõige rohkem tütreid sünnitanud naine saab emade küünla (kui on aga mitmikute ema, siis on tema vägi suurem)-see küünal tehakse

igaks rituaaliks uuesti naiste toodud küünaldest, ehk emade väest. Keegi saab ülesandeks anda Ilmaemmedele vett, keegi leiba ja keegi mune. Siis võetakse pudrupada püha kaikaga kahevahele ja kogu naiste vägi läheb rituaaliplatsile. Enne nö. ida väravast sisse minekut suitsutatakse naised, naiste seelikualaused (naised peavad kandma seelikuid, sest nii kogume me maa väge, seelik on kaitsev rüü!) ja toidu. Siis minnakse lõkkeplatsile , hoides oma järjekorda ja tehakse paar tiiru koos asjadega vastupäeva ( et vägi jääks avatuks). Siis panen maha vana tikitud teki , see läheb Kuusemamma ette, ning naised asetavad sinna oma asjad, korvid, kausid.

Seda rituaali saavad kogeda kõik naisena sündinud, sest naisel on emakas (isegi siis kui see on opereeritud, on tal see ikkagi müstiliselt olemas). Jah on küll nii, et naistel kel on palju nurisünnitusi olnud või surnud lapsi, siis no eriti naised ei taha oma väge anda. Kuid tavaliselt on naised väega ja see “õnnetuke” pigem läheb tublimaks, saab lapsi või muudab oma saatust. Poisid võivad käia kaasas umbes 7 aastani (vanasti seni kuni kanti särki). Mehed? Võivad küll, kui julgevad või tahavad nõiaks saada või naiste väege. Me mõnikord oleme lubanud, aga ainult mõnikord. Siis tuleb mehel pugeda läbi kõikide naiste jalgade vahelt, naised teevad sellise toreda rea, kus ajavad jalad laiali ja mehed roomavad nö. teerada pidi. See on meestele suur emotsionaalne au, on ju nemadki tulnud naise seest ja vahel on mehed tundest nutma puhkeńud-see on ilus. Mehe koht ringis on siis peale lapsi. Tavaliselt on mehed midagi juurde saanud-olgu see siis taju või mõistmine naistes.

Siis algab kohe ka loitsulaul-esimene on tule süütamise lugu: sütti, sütti lõkkekene. Pudrupada lükatakse kiikuma kui hällikene kolmhargiga kaetud lõkkel. Esimesest lõkkekiirest süüdatakse Emade küünal, mis peab põlema rituaali lõpuni, ja seda ei tohi ära puhuda (annad hinge ära), vaid see summutatakse. Kui lõke põleb, minnakse Ilmaemmesid purduteole kutsuma, et nad annaksid oma väed , teeksid oma kaitsed ja oleksid olemas. Esimesena Taara- idas asuv Ilmaemme. Kummardatakse, tänatakse juba ette, antakse, vet, leiba ja mune-meelituseks, ohverduseks. Kunagi ei saa midagi niisama-kõige eest peab maksma, selleleks annid ongi. Kui pole midagi anda, võib maailm sinult hoopis midagi võtta. Ja antakse veel lindid, Taarale valge, Tuleemale punane, Kuusamammale lilla jne. Kes lindid koju unustas, see teiste käest võtta ei või. Siis peab oma juuksekarvu andma, ilma ei tohi miski jääda. Kõigile Ilmaemmedele lauldaks neile iseloomulikke palveid-viljaemalt küsitakse tütreid ja raha, Metsaaemalt head und, Veteemalt naiselikku voolamist.

Lõpuks, kui kõik läbi käidud ja lauldud. pannakse pudrupatta kruubid, liha, või, porgand, kaalikas, vesi ja pajale kaas peale, et Paha pudru sisse ei läheks. Nüüd hakkab kohe ka naiste punase viina joomine-vahel on nii, et seda juuakse ja loitsulaulud lähevad üha himuramaks ja julgemaks, vägi hakkab jooksma. Lapsed mekivad jooki ka, sest see on magus. Seda kallatakse ka pudru sisse, pudru peab kõigest osa saama, mis platisl toimub.

Esimene loitsulaul on spontaanne, kust naised tulevad, Nende nimepidi nimetamine, et keegi võõras poleks Ja mida nad kaasa tõid (liha, rõõmu, päikest). Edasi on iga loo vahel meie kandi: . laula laula suukene, siis teatakse, et järgmine võib laulma hakata. Olen pidanud väga oluliseks sõna väge, seega me laulame ainult neid loitsulaule, kus naised vägevad, tervis kasvaks ja kodu õitseks. Siis on veel naljakaid tantse ja laule , mis teevad olemise lõbusaks. Iga rituaal on oma nägu, vahel tõsine, vahel nii naljakas, mõnikord tantsuline.

Siis antakse naistele putru maitsta, veel valmis ei ole. Kui puder valmis, tuleb Paha ärajamise laul Mustast linnust, kus naised tulevad paja juurde kokku ja kolm korda vibutavad kaane tõstmisel pudru kohal, et ajada Paha ära.

Seejärel need naised , kel tütred hakkavad PÄIKEST pudru sisse paluma ja teised, kel tütreid pole ajavad Paha ära, huilgavad, trambivad, plaksutavad ümber paja ja naiste.

Nüüd tõstetakse pudrupada pühale pulgale (maha panna pada ei tohi, läheb alguse vägi ära) ja hakatakse jälle Ilmaemmesid tänama ning antakse esimene kulbitäis igale Ilmaemmele. Kõige lõpuks tänatakse veel kõik teisi Hingesid, Haldajaid, Valdajaid, keda ei osatud kutsuda, aga ikka osalesid.

Nüüd tohib purdupaja maha panna. Naised võtavad ennast jälle järjekorda, kõige ees enam tütreid sünnitanud anine. Ja igaüks saab 2 kulbitäit putru, mis maitseb imeliselt. Kui puder söödud ja jutud räägitud. Siis alati on olnud purdutegu naiste plaanide tegemise aeg, mida tehakse, kuidas jne.

Siis saab iga naine suure kulbitäie putru kaasa oma koju. See on VÄGI. See kuivatatakse ära ja jagatakse aeg-ajalt oma mehele , perele, viiakse oma pühassse paika. Nii kandub pudrutegu ilma peale laiali ja ilm saab väge ja harmooniat juurde. Pudrutegu on väga, väga helge ja korrastav, juba loitsulaul on rütmiline voog. Seda kuivatatud putru peab jaguma kuni järgmise pudruteoni, ei ole päris nii, et söön kohe ära, see pole tavaline puder.

Kui sellest suurest pajast järgi jääb, ja tavaliselt jääb, siis saavad mehed, kes kohal, hiljem ka sellest osa võtta.

Siis lähevad need naised, kel tütreid pole platsilt selg ees välja ja jäävad ida kaare suunas passima. Sest naised, kel on tütred,lähevad läände-Viljaaema juurde surmale “perset” näitama, et nad on olnud nii vägevad, et saanud tütre sünnitamisega hakkama. Ja ongi nii, seisame kõik rivis ja üks , kaks kolme peal kraabime pepud paljaks ja rõõmsa huikega näitame “perset” surmale.

Siis läheme tagasi maja juurde, koristame pudru teo asjad ja joome teed.

Pudruteole võib tulla kõikjalt (meil on käidud ka kaugeilt mailt Brasiiliast ja Novosibirskist). Kui keegi tunneb kutset, ta tahab maailma helgemaks luua ja naiste vanal kombel väge kogeda, siis seda saab vaid kogeda-tuleb tulla ,aga enne teada anda. Kui naises on sügavust ja ausust, talle meeldib oma lapsi kaasa haarata, teha päris asju , metsas ja ürgses paigas, koos naiste ühisväega.

Pudru rituaali nii nagu ükskõik millise rituaali läbiviimiseks peab olema oskust ja sünnipärast väge. Tehakse igasuguseid asju, ah teeme-kuid see pole rituaal, sellel on omad tingimused ja ajad, ended ja lubamised. Iga sõna läheb täide, iseasi millal. Ega asjata öelda, et Nõiaks sünnitakse ja rituaal hüüab, kui tuleb minna.

Tänapäeva aeg on muutunud, seepärast olen kohandanud ka pööripäevad ja pudrurtiuaali nädalalõppudesse (vanasti polnud kalendrit, siis tehti ikka enam-vähem sel ajal). Siis saavad inimesed Leesojal aja maha võtta ,olla pikalt siin, käia saunas, kuulata vaikust, olla loomulikult ..Siis on Leesoja väravad lahti neile , kes tulla soovivad ja on neid kes ei jõua siia, sest Ilmaruum valib alati.Ja Kaaren annab märku, mis tulekul.